Lugesin hiljuti ühte väga huvitavat raamatut- Hawking Stephen,
"Universumi saladuste jälil".
Peale raamatu läbilugemist tekkisid mul endal mõningad uued ideed seoses kaasaja füüsika, astronoomia ja tumeaine lähtepõhjuste otsingutega. Kuna osalen robootikaspetsialistina ka Tallinna Ülikooli STEAM K12 teadusgrupis, kus ehitan ja programmeerin koolirobootika baasil uuemaid roboti prototüüpe, mis võiksid näiteks sobida illustreerima mitte ainult matemaatikat, vaid ka bioloogiat, geograafiat jt. loodusteaduslikke ainetunde nii põhikooli kui ka gümnaasiumi osas.
TalTech-is telekommunikatsiooni eriala õppides luges meile dotsent Ülo Uder juba siis ka kaasaja füüsikat oma põhiloengutesse juurde, niiet mustade aukude, elementaarosakeste füüsika, tumeaine ettekujutus jne. läks tudengite ette juba siis (1997.a.) matemaatiliste valemitega. Meid kutsuti ka eraldi osalema kaasaja füüsika täispikkades loengutes tasuta põhiõpingute kõrvalt. Füüsika õppeaine oli minul üks tugevamaid ja meeldivamaid üldse, sest harjutustundides ülikoolis olin esirinnas füüsika ja matemaatika ülesannete peast äralahendamises. Keemia õppeainetega oli pisut kehvem, aga lahendati koos ka need ülesanded loengusaalis tahvli ees ära. Eriti huvitav oli Maxwelli võrranditest arusaamine, mis võttis siis rohkem aega, sest Maxwelli võrrandisüsteemi peetakse väga ilusaks seostekogumiks kui sellest lõpuni aru saada. Loengu vahetundides ja õhtuti istusime TalTech-i suures UNIX- põhises arvutiklassis, mis siis oli uudne ülikoolide omavaheline võrk (1994- 1995). Ning loomulikult olid väga huvitavad Avo Otsa igas alamvaldkonnas SIDE loengud, kus ülikooli viimastel kursustel saime ettevalmistuse andmeside, ringhäälingu tehnoloogiate, mobiilsidetehnoloogiate ja -kodeerimiste valdkondades.
Kui oma viimase raamatu hiljuti olin läbi lugenud, tekkisid mul omad ettekujutused nii tumeaine lähtepõhjuste, dimensioonide kui ka mustade aukude füüsika kohta. Autor Steven Hawking kirjeldas oma 2022. a. raamatus põhjalikult dimensioonide olemust ja iseärasusi. Samas andis ta viiteid uutele põhjustele, miks just tumeainest aru saamine võiks edasi viia arusaamist kaasaegse füüsika alal.
Minu arusaamist mööda (läbi lugenud ka uuemad teadusartiklid tumeainest arusaamise kohta) ongi tumeaine mustade aukude gravitatsioonilised jõud.
On leitud, et peale nähtava mateeria hoiavad universumis struktuure koos ka veel mingid teadmata nähtamatud jõud, mille osakaal on märkimisväärne (kuni 83 %) ning seda on hakatud uurides nimetama kui tumeainet.
Olen hiljuti lugenud ka mõnda uuemat ettekujutust tumeainest ja selle algallikate/põhjuste otsingutest ühest teadusajakirjast. Seoses sellega tekkis mul endal ettekujutus, et tumeaine ei saagi midagi muud olla kui mustad augud, nende füüsika ning mustade aukude gravitatsioonilised jõud. Minu arvamuse kohaselt need tugevad jõud ongi veel igal pool teadmata ja lõpuni uurimata/leidmata, mis samas võivadki olla nendeks mehhanismideks, mis hoiavad oma füüsikaliste jõududega mateeriat omakorda koos ja püsivana- ehk neid saabki kirjeldada kui tumeainet. Kuna mustade aukude olemasolu on veel lõpuni uurimata ja teadmata nii asukohtade ja kõige muu osas, siis seal võibki peituda tumeaine lähtepõhjuste saladus.
Arvatavasti peab must auk olema kuidagi eraldatud tema ümber olevast mateeriast. Nii nagu Steven Hawkings kirjutas oma raamatus, et erinevad dimensioonid eraldavad erinevaid maailmu, kus võib eksisteerida mateeria, siis arvatavasti on ka mustad augud eraldi dimensioonis. Muidu ei oleks mõeldav nende kooseksisteerimine mateeriaga/ainega. Seega tumeaine ongi teises dimensioonis olevad mustad augud.
Kaasaja füüsikast on teada, et kui massiga keha läheneb musta augu horisondile, siis hakkab ta kiirenevalt liikuma tumeainesse. Kui keha satub liiga lähedale musta augu horisondile, siis läbib ta musta augu dimensiooni ning vajub sinna sisse.
"Praeguste teadmiste järgi taanduvad kõikvõimalikud keerulised jõud maailmas neljale elementaarjõule - gravitatsioonilisele, nõrgale, elektromagnetilisele ja tugevale jõule. Igapäevaelus puutume kokku kahega neist - gravitatsioonijõuga ja elektromagnetilise jõuga".
Lugenud läbi viimase raamatu, tekkis mul oma visioon osakestevaheliste jõudude kohta.
Nii nagu iga asi, vajab ka aine puhastumist. See peaks tähendama seda, et osakestevahelised kooshoidvad jõud aja jooksul nõrgenevad/muutuvad väiksemateks. See peaks tähendama omakorda seda, et ka aine/mateeria vananeb aja kulgedes. Põhiosakestevahelised kooshoidvad vastastikmõju jõud põhinevad ka omakorda tunduvalt väiksematel osakestel (gluuonid). Aeg koolutab viimase osakese ühte füüsikalist parameetrit (nagu spinn vms.). Selle tõttu gluuoni kooshoidev mõju aja jooksul pidevalt väheneb. See peakski ühtlasi tähendama seda, et aine vananeb samuti aja kulgedes. Kui aine on oma vananemise lõpukorral, siis kooshoidvad seosed/jõud on vähenenud niipalju, et mateeriaosakesed langevad üksteise sisse kokku.
Võibolla annab seleteda ka tähtede/päikeste kokkuvajumist aine vananemisega. Viimane asjaolu peaks tähendama seda, et aeg (t) omab seost ka gluuoniosakese spinni vms. füüsikalise parameetriga. Päike vajub kokku ajapikku ning hakkab otsast vajuma. Suuremad osakesed vajuvad/tihenevad. Mass suureneb ruumi vähenedes. Must auk eraldub teise dimensiooni.
Elusolend elab suures sfääris, mis on lõplik ehk LÕPMATUS- 1. Sest kui sfäär oleks lõpmatu, valguks elu sfääris laiali. Siit ühtlasi võiks arvata, kas arv Pi oma olemuselt on ikkagi lõpmatu arv (kümnendesitus), vaid hoopis lõplik arv. Arvu Pi definitsioon ütleb: kümnendesitus on lõpmatu ning samuti ei teki kümnendesituses korduvaid jäädavaid mustreid nagu me Pi-d praegu tunneme. Võibolla oleks teaduse arengu seisukohalt vajalik jälle tagasi tulla vana tuttava arvu Pi juurde ning äkki vaadata arvu Pi tuletuskäiku pisut teise nurga/vaate alt.
Teksti autor: Andres Seire